Minu uus sõber. Ta on selline pisemat sorti Säntpoolia, niiet selline hästi nunnu. Muidugi ma tean, et neid on veel pisemaid :)

Ja seoses veel pisemate Säntpooliatega- mul on varsti keset minu õitemerd üks äärmiselt armas tilluke tegelane ka juures! Nimelt üks mu näituselt toodud pistikukene otsustas mulle üllatuse teha ja juba õisi kasvatama hakata!

Saan omale siis varsti ühe "ametliku" õitseja aknalauale. Ametliku selles mõttes, et ma tean selle sordi nime.

Hakkasin vahepeal otsima netis ringi, et tore oleks ju teada kõiki mul kodus olevate sortide nimesid, aga loobusin üsna pea, kuna neid sorte on ju sadade kaupa! Kui klappis õie kuju ja värv, siis ei klappinud lehe kuju jne jne. No ütleme nii, et kui ma just ei leia tõesti kedagi kes tunneb asja süviti, et tema käest sordi nimesid uurida, siis mu esimesed lilled jäävadki nimetuteks.
Aga nimega või nimeta, vahet pole. :) 

Võtsin siis täna kätte ja istutasin oma keerdviljaku pistikud ümber. Tegevuskavast ma pilte tegema ei hakanud eraldi, kuna ausalt- seal polnud mitte midagi rasket! Võtsin kahvliga ja ettevaatlikult kergitades pistikud üksteise kõrvalt välja, nad tulid vägagi ilusti lahti mullast kuna juured polnud üldse väga pikad ja tõstsin uude väiksesse potti ükshaaval ümber, niristasin nats vett peale ja oligi kõik.  No tõesti- mitte midagi rasket ega keerulist! Kuna aga uurides netis ringi sain teada, et nad on parem jätta veel nö. kasvuhoone efekti sisse, siis panin potikestele kilekotid pähe- neile meeldib niiskus ja nii nad kasvavad kiiremini. Tõestatud fakt ausalt! Kuna omas kogemusest võin öelda- kilekoti sees või karbis kaane all lähevad nad tõesti kiiresti kasvama. Alles olid tillukesed pojad, nüüd juba peaaegu pöidla kõrgused! Muidugi mul on väikesed näpud :D . Igatahes-

Selline seis on mu pisikestel nüüd. Ideaalsem oleks nad olnud istutada madalasse pisikesse potti, aga kuna mul kodus midagi sobivamat polnud, siis said tavalised pisikesed potid. Potti valides pidin vaid jälgima, et see oleks võimalikult väike, aga samas piisavalt suur, et pistik ilusti ära mahuks sinna. Panite tähele, et ma ei võtnud poegasid "ema" küljest veel ära. Oleks võinud võtta muidugi, aga neti-tarkusest lähtudes on mugavam jätta nad kokku kasvama veel. Lõikan "ema" mullaligidalt maha lihtsalt mingil momendil, või siis järgmisel korral ümber istutades siis eraldan. Õigem on eraldada nad muidugi siis, kui on beebil kaks lehte juba omal olemas ja juured tugevad. Praegu on ühel pistikul küll olemas kaks lehte, aga teisel on vaid üks leht esiteks, ja teiseks on neil juured veel väga õrnad ja lühikesed. Ahjaa- kilekotis nö. kasvuhoones olles pidi juurdumine uude mulda ja harjumine ka parem olema :) Ka oleks võinud neid nüüd kohe ka kasta nende esimese väetisega, sellise lahja lahusega, aga kuna mul on väetis otsa saanud, siis ajasin niisama veega läbi. Ega see muidugi kindel reegel pole, et PEAB väetisega kastma, aga noh... Eks need, kes kasvatavad neid lilli kohe müümise ja aretamise eesmärgil, peavad neid nõudeid ja reeglid rohkem jälgima kui minusugune hobitaja :) . Eks ma võibolla kunagi hakkan kah näpuga reeglitel järge ajama :D . 

Algses pistikute karbis olnud kolmandale pistikule pääsesin teisi ümber istutades ka lähedale ja selgus, et ka tema on siiski ilusti kasvama läinud ja tillukesed paistavad. Eks ta võttis kauem aega kuna ta oli kõige tagumisem ja valgus ei pääsenud temani piisavas koguses.

 Igatahes jätsin ta karpi edasi kasvama, kuna pistiku võib ümber istutada alles siis kui beebilehed on piisavalt suured! mingi cm või paar siis. Muide- mugavuse huvides võib pistikud istutada ka kohe eraldi pottidesse ja lastagi neil seal kasvada kuni esimese õitsemiseni ilma kordagi ümber istutamata! AGA- see päris kasvukiirust. Tihe ümber istutamine mõjub talle hästi. No nagu öeldakse, et tomatitaimele mõjub ka tihe ümber istutamine stimuleerivalt- streptocarpusele samuti. Teda võib kasvõi kaks korda nädalas ümber istutada! Tõsiselt! Ja kui teda niimoodi stimuleerida, siis muutuvad juured tugevamaks, taim ise tugevamaks ja ta võib hakata õitsema juba umbes kuuendal "elukuul" :) . Muidugi tuleb ka hoolitseda et tal oleks õhuniiskust piisavalt. Teda võib hoidagi esimese õitsemiseni lahtises minikasvuhoones toas, või siis panna ta postiga märja liiva alusele- see ka hoiab taime ümber ilusti õhuniiskust. Mina ei hakka liiva tuppa tassima, vähemalt esialgu, niiet hoian neid pistikuid kilekoti all mõne aja. Usun, et mitte ka väga kaua! Nädala või paar maksimum. Jälgin kuidas nad käituvad lihtsalt! Ega see kilekoti hunnik aknalaual just kaunis vaatepilt pole, niiet mõtlen tõsiselt omale hankida väike kasvuhoone tuppa... Mees saab kindlasti õnnelikuks :) Vähe sellest, et me tema meelest elame juba nagu džunglis, siis see kasvuhoone toanurka veel... Njahh .. 

Muide see pistikute kasvuhoones hoidmise jutt on täiesti tõestatult õige.. Mitte et oleks üldse kahtlus selles suhtes, aga - Mul on kolm pistikut, ühed kuuest Botaanika aiast saadutest, mis pole siiani veel hakanud beebisid kasvatama. Juured on võimsad all, seda on näha läbi potikeste, aga et läheks kasvama, ei ! Panin siis nemad ka kilekotti istuma.

Panin neile juurde veel selle Streptocarpuse pistiku, millel veetopsis juured alla said ja siis topsi istutasin ja nüüd nad on mul seal niimoodi umbes nädala jagu olnud. Üllatuseks ongi ühel pistikul juba beebid kasvamas! Niiet minu soovitus kõigile- pange pistikutele julgelt kott pähe, või nad niimoodi koti sisse istuma! Nad tõesti lähevad kiiremini kasvama. Edaspidi mina teen nii kõikide pistikutega igatahes. Nad lähevad ka niisama muidugi, aga võttes arvesse, et nad on juba mitu kuud istunud ja beebisid pole aimatagi, siis kilekotis või kasvuhoones niiskes kliimas lähevad nad ikka tunduvalt kiiremini ja ideaalis peaks olema siis kahe kuu jooksul või isegi varem (kõik muidugi oleneb ka taimest- mõnel võtabki ca 6 kuud aega beebide kasvatamine, seda ei tasu unustada!!!) beebid juba näha. 

Panen siia juurde nüüd ka pildid nendest kolmest pistikust, mis koos beebidega ostsin Botaanika aiast :) 

Nagu näha nad tunnevad ennast tõsiselt hästi ja vohavad kasvada nagu mühiseb. Kui hästi läheb, siis mõni neist võib isegi mulle juba ühe õiekese visata enne puhkeperioodi! Aga no lootus on ikka lollide lohutus :P . Kuigi ma ei imestaks selle kasvamise kiiruse juures küll, kui juba septembris õiekest näen. 

Arvake kolm korda, kes raudselt järgmisel aastal jälle Botaanika aeda jahile läheb :D Ja siis võtan kindlasti suurema koti sularaha kaasa! Sel korral sain ju "ainult" kuus Säntpooliat ja ühe Streptocarpuse ostetud... Kokku nüüdseks siis üheksa taime... Sest Streptocarpuse ühest lehest sain neli pistikut ja neist kolm on kasvama läinud kenasti... Niiet võibolla on ka hoopis kokku kümme taime... (Teen ingli nägu nüüd) Otsustasin, et mehele ma enam ei maini kui mõni lilleke juurde sigineb, kuna ta nagunii ei pane enam väga tähele kui palju neid mul kokku kodus on! 

Sellised iludused mul siin nüüd siis silmad avanud korralikult :) Ülemisel pildil oli ostes valge täidisõieline ja alumisel kah sinisem sinine ja ma ei mäleta ka lokkis õieääresid, niiet nad on pärast "ellu ärkamist" muutnud ennast! :) Selle üle me aga enam ei imesta, kuna teame, et muutumised on normaalsed nähtused ;) .


Seoses minu Streptocarpuse e. Keerdviljaku pistikutega nüüd... Nad on varsti-varsti valmis potti kolima!

Tegelikult nad juba ongi piisavalt suured, niiet ma võtan nüüd lähipäevadel ette selle töö siis. Pean karbist välja kaevama ettevaatlikult kaks "ema" koos poegadega ja samas pean ilusti alles jätma kolmanda pistiku, mis nüüd VIST,  kui õigesti nägin, hakkab ka poega kasvatama. Eks ma panen selle protsessi koos uue lisainfoga siis eraldi kirja, kui peale hakkan.

Miks varjukannike värvi muudab?

Tere varahommikust! Otsustasin nii vara püsti tõusta kuna mu tilluke noormees kaisus tegi kõik selleks, et tähelepanu saada. Tavaliselt me küll magame koos ikka vähemalt poole kümneni kui mitte isegi tunni kauem, aga täna kohe tõesti läks uni nii ära, et edasi pikali jääda polnud väga suurt mõtet. Nüüd tilluke sööb ja isegi kui tema jääb tuttu, siis minul on täna tähtsaid asju ajada, niiet varane ärkamine on igati õigustatud :) Pealegi- vahel võib!

Tänahommikune tiir mu lillede hulgas tekitas küsimuse. Kas on võimalik, et säntpooliad muudavad oma värvi pärast traumat või lihtsalt pärast puhkeperioodi? Nimelt on nüüd selge, et too lilleke, keda mina mäletasin valge olevat, on hoopis siniste õitega! Või vähemalt siniste õieotstega, kuna kahtlane tunne on, et sealt tuleb mulle veel üks kahevärviline nüüd! Väga huvitav igatahes... Ma võiks vanduda, et üks neist oligi sinine ja teine valge, aga praeguseks on värvid ikka kapitaaselt muutunud! Ja ka olen ma täiesti kindel, et kumbki neist ei olnud kahevärviline ju! Aga no ega ma just ei kurda ses mõttes.. Lihtsalt huvitav küsimus mu jaoks nüüd tekkinud... Peab uurima nats...


Nii! Ja nüüd olengi targem :) Ma teadsin juba, et kui mu säntpoolia kasvatab vilja, ehk seemnepaunakese, siis saadud seemnetest ei pruugi kasvada üldse emataimega sarnased uued lilled. Ja ka lehepistikust ei pruugi kasvada täpselt samasuguneteine lill.
Säntpoolia kasvatamine on ikka tõsiselt huvitav tegevus! See lill on täis üllatusi! Ta on täiesti võimeline muutma iseenda värvi nii kahe- kolmevärvilisest ühevärviliseks, kui ka vastupidi. Ja ka on täiesti võimalik, et ühel lillel on erinevat värvi õied küljes. Muutused ei puuduta ka ainult värvi, vaid ka õie kuju ja tekstuuri. Ja vähe sellest, et ta õisi muudab- ka lehtede värv ja kuju võib muutuda! Väga kift!

Ja millest see kõik siis tuleb- sellest ajast saati, kui see lill avastati, 1892 a. , kuni praeguseni, on teda aretatud ja hübridiseeritud (on see üldse reaalne sõna ?? :D ) sadu tuhandeid kordi. Seda kõike "täiusliku varjukannikese" nimel. Lill ise omab ka võimet muunduda. Nagu ise ennast aretada. See on geneetiline mutatsioon, mis võib juhtuda taimes endas spontaanselt, või väliste faktorite mõjutusel. Niimõnigi aretaja on seda omadust enda huvides kasutama hakanud viimase 100 aasta jooksul juba. See aga on taime enda geneetilise stabiilsuse ohverdanud. See tähendab, et taim on nüüd palju enam valmis ise muunduma. Ja tihti aretatud taim muundub tagasi algseks versiooniks.

Kõige sagedamini mõjutab taime geneetika muutumist temperatuuri kõikumine, aga ka üle väetamine ja lihtsalt keskkonna vahetus võib tekitada "mutante". Seda ma muuseas panin ise ka tähele, ka mul on olemas üks lille poeg, mille lehed on hoopis kirjud, hoolimata sellest, et kõik ülejäänud taimed samast pesakonnast on täpselt ühtemoodi ja oma emataime identsed koopiad! Ja ka on mul olnud juhuseid, kus poest koju toodud lillel kodus avanevad värvilise õie asemel täiesti valged õued! Ma tookord arvasin, et asi on valguse puuduses lihtsalt, aga tuleb välja, et asi võis ka lihtsalt siis olla keskkonnavahetusest! No igatahes... Äge! :)

Mõni lill on tundlik aastaaegade vahetumisele ja võib õitseda erinevates värvides nii talveperioodil kui suveperioodil. Ka huvitav fakt!

Aga lille värvust võib mõjutada ka lihtsalt mulla või kastmisvee ph tase. Või temperatuuri kõikumised või valguse muutus. Ka väetise erinevused.

Lille värvi või lehe värvi võib üritada päästa nii, et võtad välimisest leheringist lehepistiku ja paned selle juurduma ja loodad, et pistikust kasvab ostetud taim, aga kuna on suur võimalus et see nii siiski ei lähe, siis lihtsam vast on leppida faktiga, et kolmevärviline lill on nüüd ühevärviline ja loota, et äkki uuel õitsemise perioodil ta õitseb uuesti "oma" õitega.

Kõik praegused aretatud hübriidid on kokkuvõttes nii ebastabiilse geneetikaga, et aretaja peab lille enne vähemalt kolm korda lehepistikust paljundama õnnestunult, st, et lill peab vähemalt kolm korda olnud õitsenud aretatud värvides, kui tohib uue sordi üldse registreerida! Aga isegi siis pole harv juhus kui taim ikkagi muteerub või muundub tagasi algseks versiooniks. Eriti altid muunduma on kahe-ja kolmevärvilised taimed kahjuks.

Muide valguse intensiivsus mõjutab suuresti ikkagi ka taime värvi intensiivsust, seega hämaras kasvaval lillel võivad olla tunduvalt tuhmimad õied ja lehed kui näiteks taimevalguslambi all kasvavatel variantidel.

Üldiselt on lill ilus nii või naa, kuigi selline muutumine võib suure pettumuse valmistada kui ollakse lill ostnud just mingi konkreetse värvi või välimuse pärast ja siis ta võtab kätte ja hakkab "mutandiks" :) Mind see ei morjenda igatahes! Nüüd muutus selle lille kasvatamine mu jaoks veel rohkem huvitavaks ja seda rohkem ma hakkan jälgima igat muutust ja ootama, et mis pärast uut puhkeperioodi saab!

Nii pisike lill, aga täis selliseid üllatusi- vägev!









Et keegi kobisema ei hakkaks, siis panen siia ka lingid, kust ma oma uue info hankisin-

http://optimumafricanviolets.com/wp/african-violets-change-flower-color/

http://forums.gardenweb.com/discussions/1679806/why-do-my-avs-change-colors

Vat mulle üllatust siis :) . Mina ootasin, et ta õied on ühevärvilised sinised, või nagu lõpuks nuppudest aimata võis- lillad, aga tuleb välja, et mul on kodus hoopis selline iludus. Eino ega ma ei kurda just! Nii juhtub, kui adopteerid poest taimed, millega saad kauba peale hunniku putukaid kes söövad lillel õied ja peaaegu kõik lehed nädala jooksul kapitaalselt ära! Pool aastat põdemist ja tervenemist ja selle aja jooksul muidugi unustad juba ära mis värvi õitega tegu oli üldse. Nüüd siis tean ometi. Õnneks on sellised üllatused alati ainult head :) . Ka teine sama saatusega lill (nad said mulle ühel ajal ja samast poest ja mõlemad "kaasavaraga") kasvatab jõudsalt õienuppe, varsti on näha kas mäletan tolle õisi ka valesti! Ootan suure huviga igatahes!!! :D 

Ükspäev sain huvitava üllatuse osaliseks. Nimelt paar päeva tagasi hommikust tavapärast tiiru tehes mu lillede hulgas, avastasin, et nad mul pärlendavad. Täpsemalt- taimedel olid tillukesed veetilgad küljes!

Väga huvitav igatahes! Ma kohe samal päeval ei reageerinudki, aga järgmisel päeval võtsin wc paberi lehe, keerasin pisikeseks rulliks kokku ja kuivatasin kõik veetilgad mida vähegi nägin ja kätte sain, ära. Võibolla oleks seda pidanud kohe tegema, aga noh.. Nüüd on tehtud. Säntpooliad ju teadupärast ei kannata tegelikult vett vartel ega lehtedel- võib mädanema minna. Aga no need tilgad ei olnud isegi mitte laiali calgunud ega ei tilkunud, nad lihtsalt OLID nagu pisikesed pärlid visatud peale! Ilus tegelikult isegi! :) 

Millest see nähtus alguse sai üldse... Minu järeldus ütleb, et asi on kastmises :) Ja niiskuse kogunemises. Säntpooliad armastavad ka niiskust (õnneks), ma sellest teadmisest lähtudes osalt ei kippunudki kohe ära kuivatama neid veetilku.. Lootsin sellele teadmisele vähemalt, et looduses nad ju kasvavad niiskes kliimas... Muidugi need kõik mis kodus on kasvamas, on aretatud hübriidid ja neid ei saa väga võrrelda loodulike versioonidega, aga no nad ikka ju peaks nö. mäletama oma "juuri" ! No igatahes.. Tundub, et see üks päev veetilkadega ei teinud ikkagi paha midagi.. ja jäigi jutt pooleli nüüd :D ET SIIS- 

Ma kaldun arvama, et asi on kastmisviisis, ja see pani niiskuse kogunema niimoodi. Kui ma muidu kallan vett väga ettevaatlikult otse mullale lille kõrvale potiäärde, siis seekord olin läinud säntpooliale ÕIGET teed ja valasin vett alusele hoopis. Kuigi ega tegelikult ma sinna vett just peale ei jätnud, niet selles ei saa ka asi olla väga.. Pigem mõjutas kõike mu hommikune vägagi soe päike, mis paistab viimased hommikud aknalauale. Mullast niiskus hakkas päikese käes aurustuma ja kui päike enam ei paistnud peale ja õhk uuesti jahedaks muutus, siis aurustuv vesi jäigi veepärlitena nö. "poolel teel aurustumises" lille peale püsima. No vot nii ütleb minu loogika igatahes. Tundke ennast vabalt mu idee-aretust ümber lükkama! 

Ja veel avastasin midagi, aga mitte enam nii meeldivat.. 

Panete tähele kui kokku pigistatuna ülemisel pildil õied kasvavad? Siit sain jälle targemaks kogemuse võrra... Ma muidugi arvan, et mitte just kõik Säntpooliad ei kasvata oma lehti ja õisi nii kobaras koos, et lehed matavad õied enda alla ja ilmselt on asi ka minus endas ja kasvatusel tehtud apsakas, aga ilmnes jah, et mul osad lilled kasvatavad uusi lehti ja õievarsi nii ebaõnnestunult, et (nagu alumisel pildil näha) õievarred ei mahu lehtede vahelt välja ja murduvad kasvades! Enamvähem kõik need õievarred mis pildil näha, on murdunud ja ma lihtsalt korjasin nad kokku sealt... Õnneks on alt uusi tulemas päris suures koguses, niiet... Mul algas pärast seda avastust siis operatsioon Päästa Õisi. See nägi välja nii, et ma lõikasin maha mõned vanad ja koledamad lehed ja vanad õievarred ja edasi hakkasin väga ettevaatlikult kasvavaid õievarsi lehtede vahelt välja suunama ja lehtede peale tõstma. See protsess muide pole üldse nii lihtne! Tuleb ikka vägaväga ettevaatlik olla! Mul kahjuks kohmakuse tõttu läks omal kah mõni õievars katki.. Lehed ja õievarred on päris jäigad ja neid tuleb ikka äärmise ettevaatlikusega kohelda, et ära ei murraks midagi kogemata! Ma võtsin appi hambatikud, kuna näpud on liiga suured, et mahtuda lehtede vahele ja neid pisikesi õievarsi suunata ja tõsta. Muide see tegevus pani mind mõtlema, et äkki näituse lilled sellepärast näevadki nii kaunid välja, et ka neid õisi suunatakse kasvamisel. Sest muidu kasvavad enamus õievarred suvaliselt harali, ja lehtede alt ja vahel ka poti äärest välja, aga näitusel lilledel õied olid kõik ilusti keskel kobaras.. Ja ka minu lilled pärast õite suunamist ja tõstmist olid enamuses ilusti taimede keskel..

Näiteks siin üleval pildil! No seal just täpselt keskel õied pole, aga kui nad kõik õitsema lähevad, siis jääb mulje küll selline, nagu õied ilusti ainult keskel kasvaks. Muide ma ei teadnudki enne, et sellel lillel (või ka niimõnelgi teisel siis) üldse nii palju õisi tulemas on! Niiet ühtlasi väga kasulik ja meeldiv üllatus siis veel. Edaspidi hakkan kindlasti jälgima ka lehtede alla ja õisi suunama.. Tulemus on seda väärt ja pealegi, mis kõige kasulikum, hoiab ära õievarte murdumise lehtede all kasvades! Seega õisi topelt juures kah!


Lillesid kasvatades kasvad ka ise :)