Eile õhtul andsin alla alarmile mu peas, mis röökis, et ma pean kiiresti ümber istutama need kaks kaunist rääbist, mis ühest lillepoest koju tassisin. Haiglaravile. Ja sain jälle teada, et USALDA OMA SISETUNNET!!! Need kaks lille on nüüd siis mitte niisama ravil, vaid lausa intensiivis... Esiteks kohe potist välja võttes lõi ninna kerge hais, selline läppanud ja kopitanud ja nagu mädahais, teiseks ilmnes, et seisukord on sada korda hullem kui ma oskasin üldse ette kujutada! Lillede lehed hoidsid ilusti püsti, eksole, aga nii kui potist välja võtsin, siis vajusid kõik lehed lonti ja enamus lihtsalt kukkus küljest ära.. Mädanenud! Lontis olid ka enamus õievarsi. Kui mitte öelda tegelikult enamvähem kõik õievarred. Ühesõnaga mul oli konkreetselt nutt kurgus! Kedriklestast mingit märki õnneks ma ei leidnud enam, aga ju ka see tegelane hukkus, kuna kedrik elab ainult kuivas ja soojas, need lilled olid küll soojas, aga meeletult vettinud ja mädanenud. Isegi see lest ei tahtnud neid enam..

Jätsin nad alguses lihtsalt lauale ja läksin eemale, et seedida läbi see välja tulnud olukord. Siis läksin tagasi mõne aja pärast ja lõikasin küljest ära KÕIK mis oli vähegi kahjustunud.
Selline hunnik lehti ja õievarsi jäi lauale vedelema.. Kõik mädanenud, otsad haisesid ja varred seest tühjad.. Mitte ükski neist ei kõlvanud isegi juurduma panemiseks!

Nii käisin iga tegevuse vahepeal lihtsalt ära, kuna mul oli tõesti vaja kosuda vahepeal sellest shokist, mis potist välja tuli.
Sakutasin ja raputasin sõrmedega ettevaatlikult kõik läppanud mulla koos enamuse juurtega lille küljest lahti, järgi jäid sellised junnid..

... ja siis otsustasin, et selle jama peab lihtsalt maha pesema, pole midagi teha. Lisaks on see ka hea võimalus maha pesta mõni veel alles jäänud kahjur või vähemalt võtta levikut poole vähemaks. Ei desinfitseerinud!!! Aga sooja vee ja kerge survega loputasin juured nii puhtaks kui sain kraani all, jälgisin väga tähelepanelikult, et vett ei voolaks niigi veekahjustusi saanud lehevartele! Nokkisin siis veel enne nägemata jäänud mädanenud leheköndid ära nii õrnalt ja nii palju kui sain ja jätsin siis mõlemad "paljad" ja kohutavas seisukorras lilled lauale seisma. Et juures õhku saaks. Kõige rohkem pool tundi nad mul seal seisid, mina nii kaua mõtlesin kas on üldse mõtet üritada, kuna nad on silmnähtavalt kohutavad ja enamvähem surnud nagunii juba. Siiski ma ei andnud alla ikkagi lõpuks ja panin nad pisikestesse pottidesse (kuna pärast pesu olid veel pooled juured läinud) kuiva mulla sisse ettevaatlikult. Ei kastnud! Ei kastnud sellepärast, et kuiv muld tõmbaks juured kuivaks ja nad saaks natukene hingata seal mullas. Vaatan, täna õhtul alles julgen neile alusele natuke vett valada. Väetist vist ei julge panna, aga mõtlen veel. Kahjustunud juuri vast ei tohiks toita, ei tea kah, pean uurima seda täpsemalt!

Igatahes sellised nad mul siis nüüd on-

Need õievarred jätsin külge, kuna nad ei olnud lontis ja tundusid tugevad, ei olnud pehmed. Vaatab kaua nad vastu peavad ja kas on vaja nad ikkagi ära lõigata. Teisel lillel küljes olnud seemnepaun oli ka mädanenud varre küljes, nägi kuidagi kuivama kippuv välja, aga panin ta veepitsi ma isegi ei tea miks.. Äkki saab asja? :D Vaevalt tegelikult.

Igatahes ma oleks pidanud nad ikkagi kohe ümber istutama. Nüüd siis moraal- parem istutada taimed kohe ümber, kui on mingigi kahtlus, et midagi võib häda olla, parem karta kui kahetseda! Mina ei kuulanud oma sisetunnet ja jätsin nad nüüd veel liiga kauaks mädanema.. Nüüd pean hoidma sõna otseses mõttes hinge kinni, et kas neist saab veel asja, või ma lihtsalt pikendasin sutsukese nende suremis protsessi... Mädanenud juurtega taime tegelikult pole väga mõtet üritada päästa, igalpool räägitakse seda.. Aga no mina ikka loodan ju!

Vabandan nüüd piltide kvaliteedi pärast, pidin telefoniga need tegema, kuna mees võttis fotoka kaasa tööle.. Minu telefon aga pole just nutikas ja pole mul välku ega zuumi ega midagi. Kuigi õues või heas valguses tulevad ikkagi väga head pildid :)