Niisiis, nagu lubatud, nüüd natukene minu armastatud säntpoolia ühest sugulasest, kes mul ka nüüd kui hästi läheb, varsti kodus olemas on.
Keerdviljak e. streptocarpus.

Lill ise näeb välja selline-

                                                 ( Google aitas pildiga )

Ma tegin küll ka näitusel pildi sellest lillest, aga mu telefon on lolliks läinud, hakkab vist otsasid andma, niiet pooled pildid kustutab ise lamppi ära.. Ainus pilt, mis mulle näitusel nähtud keerdviljakust alles jäi on selline-

Seesama lill oli ka valitud näituse kauneimaks keerdviljakuks :) Temalt ma siis sain endale lehepistiku!

Nüüd väike õpetus, et mis selle lehepistikuga siis edasi teha. Näitusel lille omanik küll seletas mulle enamvähem arusaadavalt, kuidas talitada, aga ma siiski eile (leht seisis mul kilekoti sees ja ots märja vatitupsu sisse keeratuna öö otsa) uurisin ka netist igaksjuhuks üle.
Töö käik on siis minul selline.

Kõigepealt otsi välja suletav karp nagu mina võtsin, või improviseeri muul viisil (lahtine karp ja kata toidukilega või lihtsalt kata läbipaistva kilekotiga), VÕI ka võta kohe päris õige minikasvuhoone. Põhiline on tekitada pistikutele idanemiseks kasvuhoone kliima. Minul on muud karbid ja potsikud igasugu muid seemneid juba täis topitud, niet võtsin selle tavalise plastikkarbi.

Vaja läheb veel teravaid kääre, või šiletitera või skalpelli, no midagi, mis hästi terav, et ei "näriks" lõiget vaid teeks lõike nagu kirurg :D . Mina kasutasin oma uusi hästi teravaid kääre lihtsalt.

Netist selgus, et võib lõigata lehest päris mitu pistikut ja enamvähem ükskõik mil viisil, peaasi, et mööda sooni. Mina lõikasin nii, nagu mulle lille omanik näitas. Tegin selle lehe siis neljaks jupiks. Siis võtsin tavalist idandamise mulda ja panin karpi seda alla poole, aga üle veerandkarbi. Tegin mulla märjaks ENNE, kui lehepistikud sisse torkasin! Teada fakt, et säntpooliatele ei meeldi absoluutselt vee lehtedele sattumine, ehk siis nad ei talu seda absoluutselt. Eeldan, et keerdviljakutega on sama teema. Tegelikult ongi nagunii, kuna mitte ükski pehmete ja karvaste ja sametiste lehtedega taim ei kannata vee sattumist lehele, see tekitab koledad pruunid plekid ja leht võib üldse mädanema minna, niet ettevaatust sellega siis!!!

Lõikasin lehe neljaks jupiks ilusti keskelt läbi ja kolm ülemist juppi pistsin siis nii veerandijagu pistikust mulla sisse. Ajasin mulla ettevaatlikult eest ja tagant vastu pistikut ja valmis ongi.

Lehepistik tuleb alati õigetpidi mulda panna!!! St alumine ots allapoole. Õnneks pole seda raske jälgida, tuleb vaid lehesooni vaadata ja ongi selge.
Nüüd siis karp mul seisab ja loodame parimat :) .

Kes tähele pani, see mäletab, et ma lõikasin lehe neljaks jupiks. Ehk siis nüüd küsimus, et mis sai lehevarre kõige alumisest jupist. Kuna tegelikult võib leht juurduma hakata ka vee sees, siis mina mõtlesingi, et teen katse sellise- panin lehe kõige alumisema jupi pisikese pitsi sisse tilga vee sisse ja vaatan mis saab. Panin veel klaasi kah peale, et oleks kah mingi kerge kasvuhoone efekt tal seal. Nüüd jälgin huviga, et kas võtab juured alla või läheb ikkagi mädanema. Mul on tegelikult päris mitu lehepistikut niimoodi vette juurduma pannes läinud mädanema, aga tahan katsetada ka veel keerdviljakuga nüüd!

Ma muidu ise ei olekski endale üldse mõelnud keerdviljakut hankida, aga tänu mehele (musi Sulle!!) on mul nüüd huvi ka selle lille vastu. Ikkagi sugulane mu armsale varjukale! Kohe kui aega saan, et natuke ringi uurida, siis kirjutan keerdviljakutest ka lähemalt siia blogisse. Endal ka ju vaja teada mis lillekese ma omale nüüd koju juurde tõin!

Ps- eilse kerge silmade üle laskmise käigus selgus, et keerdviljakut on tunduvalt lihtsam pidada kui varjukannikest ja ka on ta tunduvalt vastupidavam! Pöidlad püsti :)